kaua pole midagi kuulda olnud

jah, jah, ma tean, et minust ei ole kaua midagi kuulda olnud ja ma vabandan koigi ees, kes umbes kaks kuud uut postitust pidid ootama, ma isegi ei tea, miks see nii laks, kuid mingi aeg otsisin pidevalt vabandusi, miks mitte kirjutada, sest olen lihtsalt piisavalt laisk, ja nii see aeg venis, kuid vahmalt nuud olen tagasi – vaatame kui kauaks

nagu voite arvate, on vahepeal paljugi ponevat juhtunud. kooligi olen niikaugel, et neljas tase on nuud ilusti lopetatud ja uks seisab veel enne koju tulekut ees. st. et keelega saan juba teatud situatsioonides hakkama, mis iseeneset voibolla ei ole vaga suur naitaja, aga olen ise suhteliselt rahul. ajalehtedest ja telekast saab umbes 60% aru ning kui ikka on vaja midagi oelda saab see tehtud, kuigi ule kivide ja kandude.

mul kais vahepeal pere kulas, mis oli uskumatult tore. ikka vahva koduseid ule pika aja naha ja natuke ringi reisida. ainult energiat vottis korralikult ja selle tulemusena kannatas oppimine voi vahemalt ma ise kinnitan endale nii.

aga ma tahtsin tana pikemalt kirjutada hoopis uhest reisist, mis me umbes kuu aega tagasi sopradega mooda suuriat tegime. hugo ja alex inglismaalt mari saksamaalt ja mina rentisime neljapeale  kolmeks paevaks auto ning otsustasime maad avastada.  ja ponev oli…

auto rent ise maksis umebs 400 krooni paev, nii et igati moistlik isegi suurias oleks bussi ja rongidega reisimine kallimaks lainud  (kui bensiin osaliselt valja arvata) ja muidugi uskumatulr mugav on igas kohas, kus tahad peatuda. ainult et liiklus on raske, kuid kui pidevalt ja pingsalt umbrust jalgida, ja koiki peegleid ja soidu suunda korraga vaadata, sii onnetusi ei juhtu, meiega vahemalt ei juhtunud, kuid tukk maad vasitavam  on, isegi kiirteede peal.

aga nagime selle eest palju, piltide sees panin ules ka suuria kaardi meie teekonnast, mida taiendasin keerulise pilditootlusprogrammiga, aga igatahes alustasime damascusest, kust valjasoidul nagime esimest korda politseid tegutsemas – meid peatati linna vahel kinni kui juhtusime uhesuunalisel tanaval vastasuunas soitma, aga onneks midagi ei tehtud, sest suutsime suureparase araabia keelega toestada, et oleme valismaalased ja ei tea, mis teeme. igatahes kiirteel votsime suuna linna nimega homs suunas, kus suurt midagi vaadata ei olnud, seal pidi olema maailma koige vanem kinnine turg (kinnine tahendab katusega pikad tanavad, mis suvel on meeldivalt jahedad) kuid see oli suhteliselt vaike ja igav ning varsti soitsime edasi krak de chevalier lossi poole, mis on poolele teel homsi ja tartusi vahel. ja see oli midagi erilist.

krak on koige paremini sailinud ja koige voimsam ristiruutlite ehitatud lossidest, mis korgub magede kohal ja mida on naha kilomeetrite kauguselt. ehitatud kuskil 1200 aasta umber, ehk siis kui ristiruutlid hakkasid ka eestisse joudma ning on malestusmark sellest kui vaga eurooplased puha maad vallutada tahtsid, voi kui igav neil kodus oli. kogu kompleksi voimsust on raske sonades kirjeldada, kuid nii palju, et see oli justkui omaette linn ligi 2000 ruutlile, mida ei suudetud kunagi tormijooksuga vallutada. lossi eri osade vahel liikumiseks oli olemas hobused koos tallidega ja muidugi ka oma vaike kirik, et jumal rahul oleks. ja koige uskumatum on kui hasti rajatised sailinud on. see oli midagi minu ajaloolase hingele. ja oma kaks kolm tundi voib vabalt ringi ekselda, et saada vaid pealiskaudne kujutlus, mida loss endast kujutab mooda erinevaid osi ringi turnides, sest euroopa parased ohtusnoude – nagu reelingud tornide otsas – on siin tundmatud asjad. roni kui tahad, kui alla kukkud on sinu suu.

seale edasi soitsime vahemere ranniku poole, ning maastik muutus jarjest ilusamaks, rohelisemaks (teile eestis, ma pole 1.5 piiskagi vihma nainud ja tiba palava voitu on, kui keskmine temperatuur koigub 35-40 vahel paeval, aga onneks ei pea ilmaennustusi jalgima, sest tead isegi, mis tulemas on) ja magisemaks. kuna me olime seikluslikus meeleolus ja tartous ja lattakias, mis on kaks suuremat sadamalinna, midagi vaadata ei ole otsustasime lihtsalt vahemere aares rannas magada. lattakia kohta vaid nii palju, et see on suuria turismi uks keskuseid ja see tahendab, et kaubitsemine kaib seal vaga agedalt – kui me soitsime linnas ringi ja proovisime kuskilt teeotsa monda inimtuhja randa leida hupata rohkem kui uks kord lihtsalt auto ette, et see peatada ja siis naerul naol oobimist pakkuda. seda peab araablastele tunnistama, et kaubitseda nad oskavad ja enmasti tundub, et nad lausa naudivad seda. aga igatahes leidsime taiesti juhuslikult ilusa rannajuppi, mis oli taiesti inimtuhi, kaisime paikeseloojangul ujumas, tekime lokke, nautisime olut ja vesipiipu ning veetsime muidu vahvalt aega. kuni hommikul kell 7 arates meid ules mees jalgratta ja hunniku suurte plekkpurkide, kes kusis kuida me nonda valges veel magada saame ning asus siis vahvalt mererannast soola korjama.

pakkisime kodainad kokku ja soitsime edasi. tee loik lattakia ja aleppo vahel on arvatavasti koige ilusam, mida mina elus nainud olen, mitte tee ise, mis oli kohutava, kuid rohelisus ja maed loid aeg ajalt taiesti pahviks. umbes 20 kilomeetrit lattakiast eemal sattsime nagu ei kuskilt maalilise jarve aarde, koos linnu laulu, ja klaasikese teega, mis putkake tee korval pakkus oli see nonda monus vahepala damascuse tolmusele ja kararikkale elule, kuni kohalik paadimees, kes vaikseid grupikesi jarvele viib paadisillale joudis ning oma raadiost nii kovasti kui vahegi voimalik celine dioni titanicu laula mangima hakkas, ja andis meile teada, et see meeleoluks. selle iroonia noodi ajendil otsustasime lahkuda ning minu soovitusel tahtsime ules otsida jargmist lossi (saladini loss), mis kaardi jargi asus umbes 10 km peateest eemal, ainult et me suutsime umbes 4 tunniks ara eksida, mis ei olnud uldse paha, kuna mooda kitsaid magiteid ules ja alla soites avanesid moned uskumatud vaated ja autot pidi aeg ajalt kinni pidama, kuna pidurid kippusid ule kuumenema (automaatkaigukastiga ei saa vaga hasti mootriga pidurdada). loss ise, kui me ta lopuks leidsime oli suhteliselt varemetes, kuid nagu oeldud maastik umberringi oli geniaalne.

igatahes parast seda soitsime otse alepose ja nagu kaardi pealt naha ei olnud distants suurt rohkem kui 150 km, kuid utlen ausalt, et see oli minu elu koige vasitavam teeloik. kiirteest ei olnud sellel loigul juttugi ning kuna lattakia on suur sadamalinn ning aleppo suuria suuruselt teine linn, oli tee tais rekkaid – kujutage ette tallinn-tartu maanteed, ainult auke tais, ilma eraldusjoonteta, kus soidab rohkem rekkaid kui eestis kokku ja nende vahel soeluvad suitsiidsete kalduvustega araablased. ausalt, see oli minu elu koige vasitavamad 5 tundi. ja kui me lopuks alepose joudsime ja linnaliikluses ka hotelli ules leidsime, laksime lihtsalt kohe hostelisse magama, sest koik olid suuria peale natuke vihased.

aga hommikul, puhanuna oli meil tuju tagasi, tegime vaikse jalutuskaigu alepos, vaatasime linna citadeli ule, mis on taas uks koige voimsamaid jne jne, aga me olime vanadest majadest nonda vasinud, et sisse ei lainud ning soitsime edasi eufrati joe, tapsemalt hiiglasliku tehisjarve aarde, mis loodi kuskil 70ndate keskpaigal, et hudroelektrist kogu suuria elektri vajadus katta, ainult, et turklased said oma tammiga napilt enne valmis. kogu mangust kaotab aga koige rohkem iraak, kellele lopuks ei jaagi suurt midagi jarele. soit ise kulges suuremate vipersteta ja tuleb tunnistada, et araablased on uskumatult sobralikud sind igas vajalikus olukorras aitama, rohkem kui uks kord, kui me ei leidnud valja teed monest keskmise suurusega linnast juhtasid meid kohalikud mootoratastega valja, ning mu vanemad, kui nad aleposse soitsid olid hotelli leidmiseks saanud lausa politsei eskordi. kulalislahkus on neil veres.

jarv ise oli huvitav selle poolest, et alepost ida poole soites hakkab laheb maastik sujuvalt ule korbeks, ning avanevadki vaated, kus nii kaugele, kui silm ulatub on ainult kollane ja siis keset seda tuhjust, kus aega-ajalt on paar kulakest on hiiglaslik imeilusa sinise varviga jarv. ei ole mingit puude piiri, ei ole isegi rohtu jarve kaldal, ainult liiv ja magevesi. me valisime ujumispaiga uhe vaikse kula ligidal, kuna meil oli koigil palav ja tahtsime end varskendada ning kularahvas (ainult mehed ja poisid muidugi) olid meist paris huvitatud, kuid isegi vaga pika seletamise peale ei saanud nad hasti aru, miks peaks keegi lihtsalt lobu parast ujuma. meil, st mina alex ja hugo, ei olnud neist suurt midagi, aga mari, kellel oli trikoo seljas ja pearatik peas, pidi kannatlikult ootama, kuni kula meesterahvad (enamasti siiski poisid) ara vasivad, enne kui ta veest valja tuli, oma tunda aeg aligunes ta seal.

ja see oli ka meie reisi viimane suurem peatuspunkt, sealt edasi soitsime oma 400 kilomeetrit jutti, suure osa sellest labi korbe damascuse poole ja joudsime ohtuks onnelikult ja tervelt tagasi.

sai nuud kirjutatud kull ja ma luban, et taiendan oma blogi edaspidi natuke tihedamalt….

Advertisement