nii nuudseks on vaheaeg mul labi ning asun edasi oma opigute radadel.
nadalane paus moodus iseenesest vaga rahulikult ja ega ma suurt midagi ei teinudki tahtsundmuseks jaab reis palyrasse.
Palmyra on rooma aegne linn, millest enamus ehitati 2 saj pkr ning ehitati linn suuria suurimasse oaasi. vana linna osa on tanapaeval taielikult varemetes kuigi suur hunnik sambaid on veel pusti, ehitisi ise aga suurt ei ole. eriti voimas oli pooleteist kilomeetrine endine linna peatanav, mis oli kahelt poolt taielikult oma 15 meetriste sammastega umbritsetud. muidu oli linn aga suuresti jah hunnik kive, ilus vaadata – aga vaid natuke aega. ja mingisugusest restauratsioonist ei olnud igatahes juttugi. huvitavate eksponaatidena voib veel ara markida suhteliselt hasti sailinud rooma teatri ning paar templit, mis huvitaval kombel ei olnud suunatud rooma jumalustele, vaid kohalikele eelislami usulisele traditsioonile. monel vanal seina graveeringul oli taitsa ponev vaadata eht roomaliku tuupi riietuses ja vormis naisi ummardamas kohalikku jumalust allatit, ehk usus tolerantsus pole midagi uut.
aga see ei olnud linna ainuke maiuspala, vaid ule kogu lagediku korgus voimas kindlus, mis oli rajatud kustunud vulkaani tippu uhe kohaliku araabia valitseja poolt kuskil 15 sajandil. ma julgen pakkuda, et mae tipp oli oma 300 m korgemal kui umbritsev maapind ja iga kuljepealt olid nolvad suhteliselt jarsud ja lisa kindlustusena oli kindluse umber kaevatud oma 15-20 m sugavune vallikraav, nii et mina ei ssuda vahemalt ette kujutada kuidas keegi seda kunagi vallutada oleks suutnud (ma ei tea, kas keegi uldse suutis seda teha). nagu oeldud oli ka ehitis ise voimas ja imposantne ja vaade, mis sealt avanes oli vorratu, eriti iidsele linnaosale ning oaasile, mille roheline ala oli umbritsevast korbest nagu noaga valja loigatut. aga olemuselt oli kindlus erinev euroopas ehitatud keskaegsetest kindlustest. euroopa omad on alati jatnud hasti ohulise mulje ehk ruumid olid korged ja suured nind inimene tunneb end nendes oige pisikesena, see oli aga vastupidi tais pikitud vaikseid ruume ja kogu ehitus tundus pisut kaootiline, puudusid tavamoistes korrused, uks ruum oli teisest tiba korgemal, teine madalamal jne ning kokkuvottes tundus see vaikese laburindina, aga kui lopuks mooda keerdkaike tippu jouda oli vaade seda koike vaart.
vaart kogemus oli ka reis ise. ma reisisin koos kolme briti sobraga ning esimest korda kohtasin ma arablaste seda kulge, mida rohkem reisinud utlevad, et on tavaline eriti riikides nagu maroko ja egiptus ehk tulihingelist kauplemist ja voitlemist turisti raha parast. me soitsime taksoga bussijaama ning selle ajaga, mis minul kulus kohale joudes taksojuhile maksmiseks olid teised taksost juba valjunud ja astunud otse terve karja inimeste hulka, kes valjuhaalselt pakkusid oma teenust palmyrasse soitmiseks. ma olin vaga skeptiline nende pakkujate suhtes, kuna kartsin mingit libataksot voi kehvasid soidutingimusi, kuid uks mees juhatas meid aga taitsa korraliku mercedese bussi juurde, mis tegelikult oli juba soitma hakanud, kuid pidas meie jaoks veel korraks kinni ning 200 kohalikku, ehk umbkaudi 50 krooni ja kolm tundi hiljem joudisme palmyrasse, kus kordus sama asi. linna vaatamisvaarsused asuvad praegusest keskusest oma 5 kaugusel nii et terve kari taksojuhte pakkus taaskord meile oma teenuseid. ja iidsesse linnaossa joudes kordus sama igasuguste vidinate muuatega ning kaamelisoidu pakkujatega. uks eriti jarjepidev vanamees jalitas meid oma kest teab mis sajandist parit mootarattal labi kivivaremet oma kumme minutit. uskumatult tuutav on selline asi. eriti kui mingil viisil naitad ules huvi millegi vastu. lossi juurest tahtsin osta uhte postkaarti, mida vaikesed poisid muua pakkusid, nad kusisid uhe postkaardi eest 100 kohalikku, millest ma kogu viisakusega keeldusin, aga ei-d vaga hasti ei moistetud ja kuigi poiss oli lopuks nous postkaardi 25 eest mulle muuma olin ma parast 5 minutilist ei utlemist piisavalt vihane, et mitte midagi talt osta ning laksin lossi, kust sain sama postkaardi kumne kohaliku eest. kauplemine on uldse siin sunduslik kui tahad asju moistlikku hinna eest saada. naiteks linnavaremetest lossi suundudes tahtsime votta takso ning peatasime uhe tee korvalt, mille juht kusis soidu eest 300 kohalikku, millest me viisakalt keeldusime ja parast seda kui ta oli paar minutit meie korval (vastasuunas umber ringtee) soitnud oli ta nous meid viima ja tooma 175 kohalikku eest.
siin on huvitav vastuolu kogu araablaste olemuses. uhelt poolt proovitakse turiste ikka igal voimalikul ja voimatul juhul noorida, samas ollakse turistide vastu ka uskumatult sobralikud. naiteks seal samas lossi juures pidas uks perekond piknikku ja sellel ajal kui me vaadet imetlesime tuli uks perekonna pisiliige meie juurde ja pakkus meile kodus kupsetatud pirukaid. vaga armas ja viisakas – aint et jargmine paev oli mul jalle koht lahti.
tana juhtusin nagema ka uht araablastele olemust toendavat situatsiooni. uks pime vanem meesterahvas tahtis, kas meelega voi kogematta taiesti suvalises kohas teed uletada, tee ise oli molemas suunas kaherealine ja suundade vahel ka takistusriba. iseenesest ohtlik situatsioon, kuid araablaste lahkus on selline, et uks taksojuht pidas oma auto keset teed kinni, nii et uhes suunas olid molemad read kinni, tuli autost valja, aitas vanamehe ule kogu soidutee ning laks tagasi autosse ja soitis suurimas rahus edasi. operatsioon kestis oma paar minutit, sest vanamees vaga kiiresti ei liikunud ning kui taksojuht tagasi autojuurde joudis tegi ta veel vihase zesti tema taga seisvatele ja tuututavatele autodele. hoolivus ja hoolimatus ilusti koos.
