vaike poiss naeris mu ule

ma tean, et ma pole tukk aega midagi blogisse kirjutanud, nii et teen seda nuud.

vaike poiss toesti naeris mu ule ja see juhtus just asja. olen interneti kohvikus ning tahtsin WC kasutada ja kusisin ilusti ning arvatavasti omaniku poeg, mingi 6-7 aastane poiss juhatas mind tagatoas uhe ukseni, ma laksin sisse ning vaatasin, et vasakul veel uks uks ja proovisin seda meeleheitlikult lahti teha, kuid ei saanud ja kui proovisin muret kurta hakkas vaike poiss kova haalega naerma ning naitasin esimese ukse taga olevale porandale, kus oli auk ilusti valmis. uhesonaga, ei ole nende wc dega veel taisti ara harjunud ning onneks kodus ja restoranides on korralikud laane peldikud. aga ulikoolis ei ole, mis mind eriti ei hairi, kuid tudrukud kipuvad kurtma, sest neil on tapselt samad tingimused, ehk augud porandas ja ujuvad auguumbrused – armas…

mis ulikooli puutub, siis see on ka pika kirjutamis pausi uks pohjuseid, sest neljapaeval oli meil esimese astme lopueksam, mille jaoks oppisin rohkem kui kogu ulikooli aja jooksul kokku – voib-olla vaike liialdus aga siiski parajalt. tulemusi ma veel ei tea, aga labi sain kindlasti. suurias on praegu pikk nadalavahetus, reede, laupaev niikui nii vabad, kuid puhapaev oli vist iseseisvus paev ja esmaspaev peaks olema suure prohveti muhamedi suur sundimise paev. nii et vaatame.

uks paev sain tunda ka kohalikku burokraatiat, mis oli lausa halenaljakas. ma tahtsin oma elamisluba pikendada ja selleks tuli immigratsiooni ametisse minna ja viisa saada. asi nagi valja jargmiselt. mooda tuli minna suurest majast, millele oli suurelt peale kirjutatud (inglise keeles) immigratsiooni amet ning minna paar maja edasi, kus maja administraatorilt tuli kusida mingid paberid ja maksta 25 kohalikku ehk umbes 6 krooni, astuda majast uuesti valja, trepil istuvalt vanamehet mingi mark osta 10 kohalikku eest, minna umber maja nurga, kus sai teha passikoopiad, anda paber, mark, pass ja passikoopia tanaval (jap tanaval) toolil istuva mehe katte, kes kripas midagi paberi peale ning suunas edasi majja, kust paberit olin saanud ning laksin uhte tuppa teisel korrusel, kus oli vahemalt kummekond sojavae vormides ametnikku, moned tegid suitsu, moned magasid ning moned tegid isegi tood. andsin paberit uhe mehe katte, kes kribas jallle midagi, suunas jargmisse ruumi kolmandal korrusel, kus oli miski korgema auastmega mees, kes isegi ei vaadanud pabereid vaid viska lihtsalt allkirja ja suunas korval ruumi, kus taaskord mingi korgem kindral, kes prasjagu raakis telefoniga, tegi suitsu ning vaatas kohalikku seebiooperit telerist ning kuidagi viskas paberile veel oma allkirja. laksin tagasi ruumi teisel korrusel, kus uks sojavalane ikka veel magas ning teine kribas veel midagi paberitele, suunas mind veel uhte ruumi teisel korrusel, kus oli, pagunite jargi vahemalt koige korgem sojavaelane, kes uuris isegi korraks pabereid viskas allkirja, saatis tagasi suitsusesse ruumi, kus nuud pandi isegi paar templit passi, suunati tagasi eelmisse ruumi, kus suur kindral andis templitele allkirja ning siis oli koik korras. kogu protsess kestis umbes pool tundi ja mina tapselt aru ei saanud, mis selle koige mote oli aga narvesoovana ja ajaraiskavana tundus igatahes kull. aga vahemalt olen ma jargmised kaks kuud legaalselt riigis, mis tahendab, et parast seda tuleb taaskord see protsess labi teha.

ilmast nii palju, et terve eelmise nadala oli parajalt kulm, nii 10-15 kraadi vahel, oosel kulmem ja ma suutsin korraks isegi palavikku jaada, kuid eesti aspirin aitas sellest ule. tana ja eile oli selle-eest taitsa palav ja lambe ilm, mis tekitab paraja hirmu kohalikku suve ees.  onneks ei ole mul veel suuri kohuhadasid olnud, kuigi neljapaeva ohtul kaisime sopradega restoranis soomas ning julgemad proovisid kohalikku delikatessi – kuusaluguga segatud toorest liha, maitses taitsa hea, kuid jargmine  paev olid kolm poissi, kes julgesid rohkem kui suutaie asja nautida enamuse paevast voodis voi vetsus proovides aimata kummast otsast tuleb. mina olin paratamatult uks nendest.

ega midagi suurt ja ponevat rohkempolegi juhtunud, elan lihtsalt vaikselt oma rutiini sisse. monus on kohtuda taiesti erinevate inimeste, kes siia on tulnud. alates gambridge lopetanud rahvusvaheliste suhete eksperidest kuni uhe vanema ameerika naiseni, kelle elukutseks on musikoloog ehk muusika ajaloo uurija. hea on olla vaiksest riigist, millest midagi ei teata sest naiteks see boliivia tudruk, kellest ma uhes eelnevas blogis kirjutasin, tahtis vahepeal liibanoni reisima minna, mis iseenesest ei ole problee, sest piir on damaskusest umbes kahe tunni soidu kaugusel, kuid piiril sai ta teada, et boliivia on vahepeal katkestanud diplomaatilised suhted liibanoniga, nii et tema riiki ei saa. mis puutub reisimisse, siis seda kavatsen ise ka natuke teha, see nadal on mul nuud vaheaeg ulikoolist ja motlesime, etrendime paari sobraga auto ning vaatame natuke  ringi, riigist lahkuda esialgu ei ole plaanis, sest see kogu viisade jama maksab, aga mis puutub iraaki, siis sain tuttavaks uhe inglasega, kes oli hiljuti autoga pohja iraaki soitnud ja ta ei raakinud kull midagi hullu pommidest ja laanlasi roovivatest joukudest. aga praegu ei ole isu sinna ronida.

igatahes ma kuulsin, et eestis hakkab vaikselt kevad koitma ning seda vaatapilti ma tiba igatsen, seda varskust, mis kevadega kaasa tuleb, sest siin tundub, et on kas ebamugavalt jahe voi lihtsalt palav, aga kogu aeg kuiv ja autode gaasidest paks ja rohelisusest ei ole jalgegi.

ahjaa – head naistepaeva ka koigile, kellele soovid on suunatud