…

pole vahepeal  interneti kohvikusse sattunud ja seega on blogidel vaike paus sisse tulnud, aga ma ei ole kunagi vaitnud, et ma hakkan neid iga paev kirjutama. eks nii kuidas aega ja tuju on.

mul on ikka veel raske moista, kui teistsugune on siinne kultuur, tead kull, et hoopis teine asi, kuid teatud vaiksed asjad panevad ikka veel sudamest imestama.

esiteks turvareeglite leebus,olen siin  liiklusest  eelnevalt juba raakinud, kuid uks hommik soitsin bussiga kooli, seekord oli isegi tais mootmetes korralik liinibuss, mis oli aga puupusti inimesi tais, mis tahendas, et esiteks pidin kogu aeg raha ja pileteid vahendama bussijuhi ja reisijate vahel, kuna sattusin just juhi korval seisma, bussijuht ise aga proovis liikluses manooverdada, pileteid valjastada ning samal ajal ahelsuitsetada, pole probleemi. aga kuna buus oli tais, siis koik tahtjad igal ristmikul peale ei mahtunud, aga mis sest – saab ju bussi ustest valjas rippuda ja meeleheitlikult kinni hoida. mis puutub suitsetamisse, siis ainus koht, kus ma nainud olen, et see keelatud on oli jousaal, muidu igal pool ja pidevalt. kihvtit on veel need bussijuhid, kes suurematel ristmikutel voi ringteedel bussi korraks kinni paevvad ja ostava tanavamuuja kaest tassi teed, tassi toovad jargmise ringiga ilusti tagasi. inimesed ootavad rahulikult ja kannatlikult.

sama kehtib hueeni kohta, mitte inimesed mustad oleks ja tanavaid puhastatakse ka lausa pidevalt, kuid naiteks lihaletis on minul pool oovastav vaadata suitsetavat meest, kes mulle parasjagu paljaste katega parajat lihatukki otsib.

nagu ma ennist mainisin kaisin ma jousaalis, otsustasin vahe sportlikumaks hakata. kuu pilet maksis umbes 350 krooni, mis lubab mul kolm korda nadalas trenni teha. saal ise on taiesti korralik ja varustus on uus ja ilus, kuid esimese asjana paluti mul osta tabalukk riidekapi jaoks – iseenesest polnud kohustuslik aga siiski. samuti taheti passipilti ja passikoopiat, mis tundub et on siin standardnoudmised ukskoik millise vahegi ametliku asja jaoks.

araabia keelega on lood sellised, et olen oppinud seda vahemalt osaliselt lugema ning oskan ka vahe kirjutada, ulikoolis oli esimene kontrolltoo, mis laks pigem hasti, kuid mingit arukat vestlust veel pidada ei saa ning mida rohkem keelde suubid seda keerulisem see tundub. igatahes vaatame

aga inimesed on turistide vastu ulimalt viisakad – soitsin uks ohtu takso linna, kuna oli tiba hiljaks jaamas ning ajasin kate jalgadega taksojuhiga juttu. taksomeeter tal ei toodanud ning ma olin vaimselt ette valmistunud vaidluseks soiduhinna ule, mis, nagu korteri kaaslased utlesid pidi olema kuskil 40-50 kohalikku maksma, kuid joudsin kohale utles taksojuht lihtsalt okei, koik on korras, tegin valja. olin siiralt ullatunud ning andsin talle ikka midagi, aga siiski vaga viisakas. laupaeval kondisime sopradega natuke vanalinnas ringi ning uks hasti lahke poemuuja hakkas meiega pikemalt juttu raakima. tuli valja, et ta oli palestiinlane ning kui ta sai teada, et uks tudruk meie seltskonnast on boliiviast lubas ta koigile teha suuri allahindlusi, sest boliivia president ajas hiljuti koik iisreali diplomaadid riigist valja.

uldse on damaskuses paris palju pogenikke nii palestiinast kui iraagist – viimasest pidi linna umbruses elama pea 2 000 000 inimest. naiteks, uks ohtu, kui olime ulikooli inimestega uhel no maja peol, mis oli tegelikult lihtsalt pikk seismine uhe maja sisehoovis raakisin pikemalt juttu uhe iraagist parit filosoofia professoriga, kes oli damaskusesse tulnud inglise keelt oppima, vaidetavalt ning seal oli veel paris mitu iraaklast.

aga laane inimesed paistavad siin tanavapildis kaugelt silma. just nuud kui tulin internetti pidasid mind uhel ristmikul kinni kaks politseinikku, kes askeldasid midagi uhe taksos korvalistuva reisija akna all. naitasin mulle mingit internetist valja prinditud lennupiletid ning tahtsid teada, mis see on. paris huvitav jutuajamine oli iseenesest kate ja jalgadega mudugi. aga politseinikud siin on tiba hirmuaratavamad kui eestis, sest koigi (valja arvatud nendel kes liiklust juhiad) on kalashnikovi automaadid olal. samamoodi on mehel, kes kontrollib ulikooli peavarava juures opilaspileteid oma ak, millega ta seisab napp pidevalt paastikul – pigem jatab ebaturvalise mulje, aga samas minul opilaspiletit ei ole ja kuna ma naen piisavalt laanelik valja laseb ta mind alati ilusti sisse. nii et ma ei saa ta olemasolu mottest tapselt aru.

aga laanelikkus ei pruugi alati ka hea olla, sest uhel mu kursuse kaaslasel, kes on parit inglismaalt ja kellel on uhes korvas korvarongas on juhtund tiba hirmuaratavaid asju. laks ta ukskord mingisse poodi, et midagi soogipoolest osta  ning poes olnud vanamees oli pusti tousnud sobralikult ta katt surunud (mis iseenesest on suhteliselt tavaline)  ning sama sobralikult teda korvarongale suudelnud. korvarongad on siin vahemalt uldiselt vaga naiselik ning pidem homoseksuaalsete kalduvustega inimesed kannavad neid.

igatahes lahevad minu onnitlused veerpalule, kes nagu ma kuulsin oli taas maailmameistritiitli vaariliselt suusanud, ma ei saa juba teises kohvikus jarjest uhelegi eesti saidile ligi (loodan, et suuria valitsus nalja ei tee), nii et ma detaile ei tea ja ei saa oma meili ka praegu vaadata, kuid ilusat talveilma koigile …

Advertisement