tagasi…….!

tahtsin koigile teada anda, et tulen tagasi 28. juulil kell 20.10 tallinnas lennujaamas. (vihje, vihje vihje ) , igatahes naeme varsti……

kaua pole midagi kuulda olnud

jah, jah, ma tean, et minust ei ole kaua midagi kuulda olnud ja ma vabandan koigi ees, kes umbes kaks kuud uut postitust pidid ootama, ma isegi ei tea, miks see nii laks, kuid mingi aeg otsisin pidevalt vabandusi, miks mitte kirjutada, sest olen lihtsalt piisavalt laisk, ja nii see aeg venis, kuid vahmalt nuud olen tagasi – vaatame kui kauaks

nagu voite arvate, on vahepeal paljugi ponevat juhtunud. kooligi olen niikaugel, et neljas tase on nuud ilusti lopetatud ja uks seisab veel enne koju tulekut ees. st. et keelega saan juba teatud situatsioonides hakkama, mis iseeneset voibolla ei ole vaga suur naitaja, aga olen ise suhteliselt rahul. ajalehtedest ja telekast saab umbes 60% aru ning kui ikka on vaja midagi oelda saab see tehtud, kuigi ule kivide ja kandude.

mul kais vahepeal pere kulas, mis oli uskumatult tore. ikka vahva koduseid ule pika aja naha ja natuke ringi reisida. ainult energiat vottis korralikult ja selle tulemusena kannatas oppimine voi vahemalt ma ise kinnitan endale nii.

aga ma tahtsin tana pikemalt kirjutada hoopis uhest reisist, mis me umbes kuu aega tagasi sopradega mooda suuriat tegime. hugo ja alex inglismaalt mari saksamaalt ja mina rentisime neljapeale  kolmeks paevaks auto ning otsustasime maad avastada.  ja ponev oli…

auto rent ise maksis umebs 400 krooni paev, nii et igati moistlik isegi suurias oleks bussi ja rongidega reisimine kallimaks lainud  (kui bensiin osaliselt valja arvata) ja muidugi uskumatulr mugav on igas kohas, kus tahad peatuda. ainult et liiklus on raske, kuid kui pidevalt ja pingsalt umbrust jalgida, ja koiki peegleid ja soidu suunda korraga vaadata, sii onnetusi ei juhtu, meiega vahemalt ei juhtunud, kuid tukk maad vasitavam  on, isegi kiirteede peal.

aga nagime selle eest palju, piltide sees panin ules ka suuria kaardi meie teekonnast, mida taiendasin keerulise pilditootlusprogrammiga, aga igatahes alustasime damascusest, kust valjasoidul nagime esimest korda politseid tegutsemas – meid peatati linna vahel kinni kui juhtusime uhesuunalisel tanaval vastasuunas soitma, aga onneks midagi ei tehtud, sest suutsime suureparase araabia keelega toestada, et oleme valismaalased ja ei tea, mis teeme. igatahes kiirteel votsime suuna linna nimega homs suunas, kus suurt midagi vaadata ei olnud, seal pidi olema maailma koige vanem kinnine turg (kinnine tahendab katusega pikad tanavad, mis suvel on meeldivalt jahedad) kuid see oli suhteliselt vaike ja igav ning varsti soitsime edasi krak de chevalier lossi poole, mis on poolele teel homsi ja tartusi vahel. ja see oli midagi erilist.

krak on koige paremini sailinud ja koige voimsam ristiruutlite ehitatud lossidest, mis korgub magede kohal ja mida on naha kilomeetrite kauguselt. ehitatud kuskil 1200 aasta umber, ehk siis kui ristiruutlid hakkasid ka eestisse joudma ning on malestusmark sellest kui vaga eurooplased puha maad vallutada tahtsid, voi kui igav neil kodus oli. kogu kompleksi voimsust on raske sonades kirjeldada, kuid nii palju, et see oli justkui omaette linn ligi 2000 ruutlile, mida ei suudetud kunagi tormijooksuga vallutada. lossi eri osade vahel liikumiseks oli olemas hobused koos tallidega ja muidugi ka oma vaike kirik, et jumal rahul oleks. ja koige uskumatum on kui hasti rajatised sailinud on. see oli midagi minu ajaloolase hingele. ja oma kaks kolm tundi voib vabalt ringi ekselda, et saada vaid pealiskaudne kujutlus, mida loss endast kujutab mooda erinevaid osi ringi turnides, sest euroopa parased ohtusnoude – nagu reelingud tornide otsas – on siin tundmatud asjad. roni kui tahad, kui alla kukkud on sinu suu.

seale edasi soitsime vahemere ranniku poole, ning maastik muutus jarjest ilusamaks, rohelisemaks (teile eestis, ma pole 1.5 piiskagi vihma nainud ja tiba palava voitu on, kui keskmine temperatuur koigub 35-40 vahel paeval, aga onneks ei pea ilmaennustusi jalgima, sest tead isegi, mis tulemas on) ja magisemaks. kuna me olime seikluslikus meeleolus ja tartous ja lattakias, mis on kaks suuremat sadamalinna, midagi vaadata ei ole otsustasime lihtsalt vahemere aares rannas magada. lattakia kohta vaid nii palju, et see on suuria turismi uks keskuseid ja see tahendab, et kaubitsemine kaib seal vaga agedalt – kui me soitsime linnas ringi ja proovisime kuskilt teeotsa monda inimtuhja randa leida hupata rohkem kui uks kord lihtsalt auto ette, et see peatada ja siis naerul naol oobimist pakkuda. seda peab araablastele tunnistama, et kaubitseda nad oskavad ja enmasti tundub, et nad lausa naudivad seda. aga igatahes leidsime taiesti juhuslikult ilusa rannajuppi, mis oli taiesti inimtuhi, kaisime paikeseloojangul ujumas, tekime lokke, nautisime olut ja vesipiipu ning veetsime muidu vahvalt aega. kuni hommikul kell 7 arates meid ules mees jalgratta ja hunniku suurte plekkpurkide, kes kusis kuida me nonda valges veel magada saame ning asus siis vahvalt mererannast soola korjama.

pakkisime kodainad kokku ja soitsime edasi. tee loik lattakia ja aleppo vahel on arvatavasti koige ilusam, mida mina elus nainud olen, mitte tee ise, mis oli kohutava, kuid rohelisus ja maed loid aeg ajalt taiesti pahviks. umbes 20 kilomeetrit lattakiast eemal sattsime nagu ei kuskilt maalilise jarve aarde, koos linnu laulu, ja klaasikese teega, mis putkake tee korval pakkus oli see nonda monus vahepala damascuse tolmusele ja kararikkale elule, kuni kohalik paadimees, kes vaikseid grupikesi jarvele viib paadisillale joudis ning oma raadiost nii kovasti kui vahegi voimalik celine dioni titanicu laula mangima hakkas, ja andis meile teada, et see meeleoluks. selle iroonia noodi ajendil otsustasime lahkuda ning minu soovitusel tahtsime ules otsida jargmist lossi (saladini loss), mis kaardi jargi asus umbes 10 km peateest eemal, ainult et me suutsime umbes 4 tunniks ara eksida, mis ei olnud uldse paha, kuna mooda kitsaid magiteid ules ja alla soites avanesid moned uskumatud vaated ja autot pidi aeg ajalt kinni pidama, kuna pidurid kippusid ule kuumenema (automaatkaigukastiga ei saa vaga hasti mootriga pidurdada). loss ise, kui me ta lopuks leidsime oli suhteliselt varemetes, kuid nagu oeldud maastik umberringi oli geniaalne.

igatahes parast seda soitsime otse alepose ja nagu kaardi pealt naha ei olnud distants suurt rohkem kui 150 km, kuid utlen ausalt, et see oli minu elu koige vasitavam teeloik. kiirteest ei olnud sellel loigul juttugi ning kuna lattakia on suur sadamalinn ning aleppo suuria suuruselt teine linn, oli tee tais rekkaid – kujutage ette tallinn-tartu maanteed, ainult auke tais, ilma eraldusjoonteta, kus soidab rohkem rekkaid kui eestis kokku ja nende vahel soeluvad suitsiidsete kalduvustega araablased. ausalt, see oli minu elu koige vasitavamad 5 tundi. ja kui me lopuks alepose joudsime ja linnaliikluses ka hotelli ules leidsime, laksime lihtsalt kohe hostelisse magama, sest koik olid suuria peale natuke vihased.

aga hommikul, puhanuna oli meil tuju tagasi, tegime vaikse jalutuskaigu alepos, vaatasime linna citadeli ule, mis on taas uks koige voimsamaid jne jne, aga me olime vanadest majadest nonda vasinud, et sisse ei lainud ning soitsime edasi eufrati joe, tapsemalt hiiglasliku tehisjarve aarde, mis loodi kuskil 70ndate keskpaigal, et hudroelektrist kogu suuria elektri vajadus katta, ainult, et turklased said oma tammiga napilt enne valmis. kogu mangust kaotab aga koige rohkem iraak, kellele lopuks ei jaagi suurt midagi jarele. soit ise kulges suuremate vipersteta ja tuleb tunnistada, et araablased on uskumatult sobralikud sind igas vajalikus olukorras aitama, rohkem kui uks kord, kui me ei leidnud valja teed monest keskmise suurusega linnast juhtasid meid kohalikud mootoratastega valja, ning mu vanemad, kui nad aleposse soitsid olid hotelli leidmiseks saanud lausa politsei eskordi. kulalislahkus on neil veres.

jarv ise oli huvitav selle poolest, et alepost ida poole soites hakkab laheb maastik sujuvalt ule korbeks, ning avanevadki vaated, kus nii kaugele, kui silm ulatub on ainult kollane ja siis keset seda tuhjust, kus aega-ajalt on paar kulakest on hiiglaslik imeilusa sinise varviga jarv. ei ole mingit puude piiri, ei ole isegi rohtu jarve kaldal, ainult liiv ja magevesi. me valisime ujumispaiga uhe vaikse kula ligidal, kuna meil oli koigil palav ja tahtsime end varskendada ning kularahvas (ainult mehed ja poisid muidugi) olid meist paris huvitatud, kuid isegi vaga pika seletamise peale ei saanud nad hasti aru, miks peaks keegi lihtsalt lobu parast ujuma. meil, st mina alex ja hugo, ei olnud neist suurt midagi, aga mari, kellel oli trikoo seljas ja pearatik peas, pidi kannatlikult ootama, kuni kula meesterahvad (enamasti siiski poisid) ara vasivad, enne kui ta veest valja tuli, oma tunda aeg aligunes ta seal.

ja see oli ka meie reisi viimane suurem peatuspunkt, sealt edasi soitsime oma 400 kilomeetrit jutti, suure osa sellest labi korbe damascuse poole ja joudsime ohtuks onnelikult ja tervelt tagasi.

sai nuud kirjutatud kull ja ma luban, et taiendan oma blogi edaspidi natuke tihedamalt….

ueed kaaselanikud

nii nuudseks hetkeks on teine tase ulikooli opingutes edukalt labitud ja saab nautida nadalast vaheaega, mis tahendab, et ei teagi mida suurt peale hakata.

vahepeal pole midagi porutavat, st ka huvitavat juhtunud, valja arvatud, et korteris on elu rohkem kaima hakanud. paar nadalat oli aeg, kus korteris olid vaid Abdel Karim, meie tsaadist parit opetaja, chris kuskilt inglismaalt ja mina ning kuna chris on natuke vaiksem ja omaette hoidev suurt suhtlust ei toimunud, kuid see eest kolisid peaaegu uhel paeval sisse kaks uut ja piisavalt varvikat tegelast.

esimene on Robert, kes on ameerika pensionar ning kunagine menukirjanik, ulikooli oppejoud ja karate instruktor. iga kusimuse peale suudab ta pikalt pajatada, kuid jatab suhteliselt steoreotuupilised ameerikalse mulje, kes arvab, et teab koigest koike ning proovib sedaigas vestluses ka peale suruda. mitte, et ta oleks ebameeldiv, kuid kohati on ebamugav taga raakida, kuna, naiteks rahvvuvahelise poliitika areenil on ta vaated tiba imelikud ning pidevalt teda parandades hakkab endal lopuks ebamugav. samas koristas ta vist teisel paeval kui ta siin oli ara kogu koogi, mis on pigem hea, kuigi ma ei pidanud sedad vaga mustaks.

teine uus inimene on aga hoopis teist tuupi – ta on umbes neljakumnene mehhiko paritolu ameeriklane,Romalda , kes on labi rannanud enam vahem kogu maailma, kaasa arvatud  eesti, mille kohta oli tal ainult positiivseid sonu oelda – a la vanalinn oli toesti ilus. elukutselt oli ta ameerikas juukse hooldaja ning kogu ta maneer ning hoiak on selline, nagu ta oleks homoseksuaalne, mida ta ka on, tema enda sonade kohaselt. igatahes on ta siin nadalaga leidnud terve hunniku kohalikke tuttavaid ja tundub, et talle meeldib siin. lisaks koigele on ta ekstreemne taimetoitlane, pohimotteliselt soob ainult orgaaniliselt kasvatatud juurvilju, mida, utleme nii, suurias ei ole just vaga kerge leida. uhesonaga on temagi suhteliselt tuupiline california juuksehooldaja stereotuup.

aga roberti ja romalda suhtlust on ponev vaadata, uks arvab, et teab koigest koike ning teist ei huvita enam vahem mitte midagi peale juukse hoolduse – jagatakse palju informatsiooni kuid taiesti eri asjadest. aga vahemalt on majas natuke rohkem elu ja selle vorra huvitavam.

igatahes loodan ma vaheaja jooksul tiba reisida  ning tagasitulles ka blogis natuke muljetada ning, kuna leidsin lopuks ka uhe kohviku, kus on traadita net, panna ules ka moned pildid.

mis vahepeal juhtunud

kui taiesti aus olla ei ole vahepeal pea midagi juhtunud. olen rahulikult elurutmi sisse sulanud ning tegelen hoolikalt oppimise ja muidu oelda nii sama olemisega. ilmad lahevad siin uha soojemaks ning hakkan vaikselt siinset suve juba taitsa kartma.

samas igatsen ikkagi eestit ka, kodu tallinnas, ulikooli tartus, zavoodi ohtuid ja vana IT kooli tagust ja koike mis nendega kaasneb, kevadist pirogovi ja mauruses istumist, narva mnt 89-t,  raamatukogus istumist ja lugemist ning suvilas olemist voi nadalavahetuse veetmist kuskil suvilas koos monusa seltskonnaga. kuid hakkasin siin ukspaev just motlema, et varsti olen suurias pea kaks kuud olnund, mis pohimotteliselt on kolmandik kogu poolest aastast ja olen kohaliku olustikku pealispinda vaid kraapinud ja varsti tuleb tagasi koda tulla. mulle siiralt meeldib siin, hakkan vaikselt ka keelest ja asjadesst aru saama, enam ei touse iga hommik kell 5 ules, kui mosee uurgama hakkab. ja onneks pean tunnistama, et vorreldes koduigatsusega, mis mul saksamaal oli ei ole preagune miskit hullu, voib-olla selleparast, et olen vanem ja kogu asja juba labi elanud, voib-olla kuna praegu on mul vahemalt pea alati midagi teha, kas oppimine, trenn, internet, voi sopradega kaartide tagumine ja olle ruupamine, viimane on kindlasti palju aidanud, kuigi keele oppele see kasuks ei tule, kui ma pidevalt inglise keeles suhtlen, aga vahemalt mul on endal hea olla.

nii palju motetest…

vadalavahetusel kaisin natuke soppamas, riiete tagavara taiendamas ja tiba ullatas mind, et, erinevalt eestist, ei ole mul siin vaga suuri probleeme, puksid sain kohe esimesest ettejuhtuvast poest ning kingad leidsin ka suhteliselt kiiresti, mis minu jalanumbrit arvestades on hea tulemus, lisaks ostsin veel kaks kena sarki ja kogu kupatuse eest maksin kokku umbes 600 krooni, nii et voib rahule jaada.

punkti eesti kontosse tuleb aga kanda palju kiidetud innovaatilisuse eest – tegin just asja ara oma tulumaksudeklaratsiooni, mis ei votnud aega rohkem kui 5 minutit (ka selleparast, et ega ma palju tood just eelmisel aastal ei teinud)

ja ma tean, et kinnitasin varem, et siinne toit on suureparane jne, kuid praeguseks hetkeks on see mind parajalt ara tuutanud ja selle asemel proovi ise kokata, aga ma ei oska kohaike maitseainete ja muude asjadega suurt ringi kaia, nii et kaib uks suur katse eksituse meetodi proovimine, mille tulemused ei ole alati koige geniaalsemad…

aga nii palju tanaseks

Palmyra

nii nuudseks on vaheaeg mul labi ning asun edasi oma opigute radadel.

nadalane paus moodus iseenesest vaga rahulikult ja ega ma suurt midagi ei teinudki tahtsundmuseks jaab reis palyrasse.

Palmyra on rooma aegne linn, millest enamus ehitati 2 saj pkr ning ehitati linn suuria suurimasse oaasi. vana linna osa on tanapaeval taielikult varemetes kuigi suur hunnik sambaid on veel pusti, ehitisi ise aga suurt ei ole. eriti voimas oli pooleteist kilomeetrine endine linna peatanav, mis oli kahelt poolt taielikult oma 15 meetriste sammastega umbritsetud. muidu oli linn aga suuresti jah hunnik kive, ilus vaadata – aga vaid natuke aega. ja mingisugusest restauratsioonist ei olnud igatahes juttugi. huvitavate eksponaatidena voib veel ara markida suhteliselt hasti sailinud rooma teatri ning paar templit, mis huvitaval kombel ei olnud suunatud rooma jumalustele, vaid kohalikele eelislami usulisele traditsioonile. monel vanal seina graveeringul oli taitsa ponev vaadata eht roomaliku tuupi riietuses ja vormis naisi ummardamas kohalikku jumalust allatit, ehk usus tolerantsus pole midagi uut.

aga see ei olnud linna ainuke maiuspala, vaid ule kogu lagediku korgus voimas kindlus, mis oli rajatud kustunud vulkaani tippu uhe kohaliku araabia valitseja poolt kuskil 15 sajandil. ma julgen pakkuda, et mae tipp oli oma 300 m korgemal kui umbritsev maapind ja iga kuljepealt olid nolvad suhteliselt jarsud ja lisa kindlustusena oli kindluse umber kaevatud oma 15-20 m sugavune vallikraav, nii et mina ei ssuda vahemalt ette kujutada kuidas keegi seda kunagi vallutada oleks suutnud (ma ei tea, kas keegi uldse suutis seda teha). nagu oeldud oli ka ehitis ise voimas ja imposantne ja vaade, mis sealt avanes oli vorratu, eriti iidsele linnaosale ning oaasile, mille roheline ala oli umbritsevast korbest nagu noaga valja loigatut. aga olemuselt oli kindlus erinev euroopas ehitatud keskaegsetest kindlustest. euroopa omad on alati jatnud hasti ohulise mulje ehk ruumid olid korged ja suured nind inimene tunneb end nendes oige pisikesena, see oli aga vastupidi tais pikitud vaikseid ruume ja kogu ehitus tundus pisut kaootiline, puudusid tavamoistes korrused, uks ruum oli teisest tiba korgemal, teine madalamal jne ning kokkuvottes tundus see vaikese laburindina, aga kui lopuks  mooda keerdkaike tippu jouda oli vaade seda koike vaart.

vaart kogemus oli ka reis ise. ma reisisin koos kolme briti sobraga ning esimest korda kohtasin ma arablaste seda kulge, mida rohkem reisinud utlevad, et on tavaline eriti riikides nagu maroko ja egiptus ehk tulihingelist kauplemist ja voitlemist turisti raha parast. me soitsime taksoga bussijaama ning selle ajaga, mis minul kulus kohale joudes taksojuhile maksmiseks olid teised taksost juba valjunud ja astunud otse terve karja inimeste hulka, kes valjuhaalselt pakkusid oma teenust palmyrasse soitmiseks. ma olin vaga skeptiline nende pakkujate suhtes, kuna kartsin mingit libataksot voi kehvasid soidutingimusi, kuid uks mees juhatas meid aga taitsa korraliku mercedese bussi juurde, mis tegelikult oli juba soitma hakanud, kuid pidas meie jaoks veel korraks kinni ning 200 kohalikku, ehk umbkaudi 50 krooni ja kolm tundi hiljem joudisme palmyrasse, kus kordus sama asi. linna vaatamisvaarsused asuvad praegusest keskusest oma 5 kaugusel nii et terve kari taksojuhte pakkus taaskord meile oma teenuseid. ja iidsesse linnaossa joudes kordus sama igasuguste vidinate muuatega ning kaamelisoidu pakkujatega. uks eriti jarjepidev vanamees jalitas meid oma kest teab mis sajandist parit mootarattal labi kivivaremet oma kumme minutit. uskumatult tuutav on selline asi. eriti kui mingil viisil naitad ules huvi millegi vastu. lossi juurest tahtsin osta uhte postkaarti, mida vaikesed poisid muua pakkusid,  nad kusisid uhe postkaardi eest 100 kohalikku, millest ma kogu viisakusega keeldusin, aga ei-d vaga hasti ei moistetud ja kuigi poiss oli lopuks nous postkaardi 25 eest mulle muuma olin ma parast 5 minutilist ei utlemist piisavalt vihane, et mitte midagi talt osta ning laksin lossi, kust sain sama postkaardi kumne kohaliku eest. kauplemine on uldse siin sunduslik kui tahad asju moistlikku hinna eest saada. naiteks linnavaremetest lossi suundudes tahtsime votta takso ning peatasime uhe tee korvalt, mille juht kusis soidu eest 300 kohalikku, millest me viisakalt keeldusime ja parast seda kui ta oli paar minutit meie korval (vastasuunas umber ringtee) soitnud oli ta nous meid viima ja tooma 175 kohalikku eest.

siin on huvitav vastuolu kogu araablaste olemuses. uhelt poolt proovitakse turiste ikka igal voimalikul ja voimatul juhul noorida, samas ollakse turistide vastu ka uskumatult sobralikud. naiteks seal samas lossi juures pidas uks perekond piknikku ja sellel ajal kui me vaadet imetlesime tuli uks perekonna pisiliige meie juurde ja pakkus meile kodus kupsetatud pirukaid. vaga armas ja viisakas – aint et jargmine paev oli mul jalle koht lahti.

tana juhtusin nagema ka uht araablastele olemust toendavat situatsiooni. uks pime vanem meesterahvas tahtis, kas meelega voi kogematta taiesti suvalises kohas teed uletada, tee ise oli molemas suunas kaherealine ja suundade vahel ka takistusriba. iseenesest ohtlik situatsioon, kuid araablaste lahkus on selline, et uks taksojuht pidas oma auto keset teed kinni, nii et uhes suunas olid molemad read kinni, tuli autost valja, aitas vanamehe ule kogu soidutee ning laks tagasi autosse ja soitis suurimas rahus edasi. operatsioon kestis oma paar minutit, sest vanamees vaga kiiresti ei liikunud ning kui taksojuht tagasi autojuurde joudis tegi ta veel vihase zesti tema taga seisvatele ja tuututavatele autodele. hoolivus ja hoolimatus ilusti koos.

vaike poiss naeris mu ule

ma tean, et ma pole tukk aega midagi blogisse kirjutanud, nii et teen seda nuud.

vaike poiss toesti naeris mu ule ja see juhtus just asja. olen interneti kohvikus ning tahtsin WC kasutada ja kusisin ilusti ning arvatavasti omaniku poeg, mingi 6-7 aastane poiss juhatas mind tagatoas uhe ukseni, ma laksin sisse ning vaatasin, et vasakul veel uks uks ja proovisin seda meeleheitlikult lahti teha, kuid ei saanud ja kui proovisin muret kurta hakkas vaike poiss kova haalega naerma ning naitasin esimese ukse taga olevale porandale, kus oli auk ilusti valmis. uhesonaga, ei ole nende wc dega veel taisti ara harjunud ning onneks kodus ja restoranides on korralikud laane peldikud. aga ulikoolis ei ole, mis mind eriti ei hairi, kuid tudrukud kipuvad kurtma, sest neil on tapselt samad tingimused, ehk augud porandas ja ujuvad auguumbrused – armas…

mis ulikooli puutub, siis see on ka pika kirjutamis pausi uks pohjuseid, sest neljapaeval oli meil esimese astme lopueksam, mille jaoks oppisin rohkem kui kogu ulikooli aja jooksul kokku – voib-olla vaike liialdus aga siiski parajalt. tulemusi ma veel ei tea, aga labi sain kindlasti. suurias on praegu pikk nadalavahetus, reede, laupaev niikui nii vabad, kuid puhapaev oli vist iseseisvus paev ja esmaspaev peaks olema suure prohveti muhamedi suur sundimise paev. nii et vaatame.

uks paev sain tunda ka kohalikku burokraatiat, mis oli lausa halenaljakas. ma tahtsin oma elamisluba pikendada ja selleks tuli immigratsiooni ametisse minna ja viisa saada. asi nagi valja jargmiselt. mooda tuli minna suurest majast, millele oli suurelt peale kirjutatud (inglise keeles) immigratsiooni amet ning minna paar maja edasi, kus maja administraatorilt tuli kusida mingid paberid ja maksta 25 kohalikku ehk umbes 6 krooni, astuda majast uuesti valja, trepil istuvalt vanamehet mingi mark osta 10 kohalikku eest, minna umber maja nurga, kus sai teha passikoopiad, anda paber, mark, pass ja passikoopia tanaval (jap tanaval) toolil istuva mehe katte, kes kripas midagi paberi peale ning suunas edasi majja, kust paberit olin saanud ning laksin uhte tuppa teisel korrusel, kus oli vahemalt kummekond sojavae vormides ametnikku, moned tegid suitsu, moned magasid ning moned tegid isegi tood. andsin paberit uhe mehe katte, kes kribas jallle midagi, suunas jargmisse ruumi kolmandal korrusel, kus oli miski korgema auastmega mees, kes isegi ei vaadanud pabereid vaid viska lihtsalt allkirja ja suunas korval ruumi, kus taaskord mingi korgem kindral, kes prasjagu raakis telefoniga, tegi suitsu ning vaatas kohalikku seebiooperit telerist ning kuidagi viskas paberile veel oma allkirja. laksin tagasi ruumi teisel korrusel, kus uks sojavalane ikka veel magas ning teine kribas veel midagi paberitele, suunas mind veel uhte ruumi teisel korrusel, kus oli, pagunite jargi vahemalt koige korgem sojavaelane, kes uuris isegi korraks pabereid viskas allkirja, saatis tagasi suitsusesse ruumi, kus nuud pandi isegi paar templit passi, suunati tagasi eelmisse ruumi, kus suur kindral andis templitele allkirja ning siis oli koik korras. kogu protsess kestis umbes pool tundi ja mina tapselt aru ei saanud, mis selle koige mote oli aga narvesoovana ja ajaraiskavana tundus igatahes kull. aga vahemalt olen ma jargmised kaks kuud legaalselt riigis, mis tahendab, et parast seda tuleb taaskord see protsess labi teha.

ilmast nii palju, et terve eelmise nadala oli parajalt kulm, nii 10-15 kraadi vahel, oosel kulmem ja ma suutsin korraks isegi palavikku jaada, kuid eesti aspirin aitas sellest ule. tana ja eile oli selle-eest taitsa palav ja lambe ilm, mis tekitab paraja hirmu kohalikku suve ees.  onneks ei ole mul veel suuri kohuhadasid olnud, kuigi neljapaeva ohtul kaisime sopradega restoranis soomas ning julgemad proovisid kohalikku delikatessi – kuusaluguga segatud toorest liha, maitses taitsa hea, kuid jargmine  paev olid kolm poissi, kes julgesid rohkem kui suutaie asja nautida enamuse paevast voodis voi vetsus proovides aimata kummast otsast tuleb. mina olin paratamatult uks nendest.

ega midagi suurt ja ponevat rohkempolegi juhtunud, elan lihtsalt vaikselt oma rutiini sisse. monus on kohtuda taiesti erinevate inimeste, kes siia on tulnud. alates gambridge lopetanud rahvusvaheliste suhete eksperidest kuni uhe vanema ameerika naiseni, kelle elukutseks on musikoloog ehk muusika ajaloo uurija. hea on olla vaiksest riigist, millest midagi ei teata sest naiteks see boliivia tudruk, kellest ma uhes eelnevas blogis kirjutasin, tahtis vahepeal liibanoni reisima minna, mis iseenesest ei ole problee, sest piir on damaskusest umbes kahe tunni soidu kaugusel, kuid piiril sai ta teada, et boliivia on vahepeal katkestanud diplomaatilised suhted liibanoniga, nii et tema riiki ei saa. mis puutub reisimisse, siis seda kavatsen ise ka natuke teha, see nadal on mul nuud vaheaeg ulikoolist ja motlesime, etrendime paari sobraga auto ning vaatame natuke  ringi, riigist lahkuda esialgu ei ole plaanis, sest see kogu viisade jama maksab, aga mis puutub iraaki, siis sain tuttavaks uhe inglasega, kes oli hiljuti autoga pohja iraaki soitnud ja ta ei raakinud kull midagi hullu pommidest ja laanlasi roovivatest joukudest. aga praegu ei ole isu sinna ronida.

igatahes ma kuulsin, et eestis hakkab vaikselt kevad koitma ning seda vaatapilti ma tiba igatsen, seda varskust, mis kevadega kaasa tuleb, sest siin tundub, et on kas ebamugavalt jahe voi lihtsalt palav, aga kogu aeg kuiv ja autode gaasidest paks ja rohelisusest ei ole jalgegi.

ahjaa – head naistepaeva ka koigile, kellele soovid on suunatud

…

pole vahepeal  interneti kohvikusse sattunud ja seega on blogidel vaike paus sisse tulnud, aga ma ei ole kunagi vaitnud, et ma hakkan neid iga paev kirjutama. eks nii kuidas aega ja tuju on.

mul on ikka veel raske moista, kui teistsugune on siinne kultuur, tead kull, et hoopis teine asi, kuid teatud vaiksed asjad panevad ikka veel sudamest imestama.

esiteks turvareeglite leebus,olen siin  liiklusest  eelnevalt juba raakinud, kuid uks hommik soitsin bussiga kooli, seekord oli isegi tais mootmetes korralik liinibuss, mis oli aga puupusti inimesi tais, mis tahendas, et esiteks pidin kogu aeg raha ja pileteid vahendama bussijuhi ja reisijate vahel, kuna sattusin just juhi korval seisma, bussijuht ise aga proovis liikluses manooverdada, pileteid valjastada ning samal ajal ahelsuitsetada, pole probleemi. aga kuna buus oli tais, siis koik tahtjad igal ristmikul peale ei mahtunud, aga mis sest – saab ju bussi ustest valjas rippuda ja meeleheitlikult kinni hoida. mis puutub suitsetamisse, siis ainus koht, kus ma nainud olen, et see keelatud on oli jousaal, muidu igal pool ja pidevalt. kihvtit on veel need bussijuhid, kes suurematel ristmikutel voi ringteedel bussi korraks kinni paevvad ja ostava tanavamuuja kaest tassi teed, tassi toovad jargmise ringiga ilusti tagasi. inimesed ootavad rahulikult ja kannatlikult.

sama kehtib hueeni kohta, mitte inimesed mustad oleks ja tanavaid puhastatakse ka lausa pidevalt, kuid naiteks lihaletis on minul pool oovastav vaadata suitsetavat meest, kes mulle parasjagu paljaste katega parajat lihatukki otsib.

nagu ma ennist mainisin kaisin ma jousaalis, otsustasin vahe sportlikumaks hakata. kuu pilet maksis umbes 350 krooni, mis lubab mul kolm korda nadalas trenni teha. saal ise on taiesti korralik ja varustus on uus ja ilus, kuid esimese asjana paluti mul osta tabalukk riidekapi jaoks – iseenesest polnud kohustuslik aga siiski. samuti taheti passipilti ja passikoopiat, mis tundub et on siin standardnoudmised ukskoik millise vahegi ametliku asja jaoks.

araabia keelega on lood sellised, et olen oppinud seda vahemalt osaliselt lugema ning oskan ka vahe kirjutada, ulikoolis oli esimene kontrolltoo, mis laks pigem hasti, kuid mingit arukat vestlust veel pidada ei saa ning mida rohkem keelde suubid seda keerulisem see tundub. igatahes vaatame

aga inimesed on turistide vastu ulimalt viisakad – soitsin uks ohtu takso linna, kuna oli tiba hiljaks jaamas ning ajasin kate jalgadega taksojuhiga juttu. taksomeeter tal ei toodanud ning ma olin vaimselt ette valmistunud vaidluseks soiduhinna ule, mis, nagu korteri kaaslased utlesid pidi olema kuskil 40-50 kohalikku maksma, kuid joudsin kohale utles taksojuht lihtsalt okei, koik on korras, tegin valja. olin siiralt ullatunud ning andsin talle ikka midagi, aga siiski vaga viisakas. laupaeval kondisime sopradega natuke vanalinnas ringi ning uks hasti lahke poemuuja hakkas meiega pikemalt juttu raakima. tuli valja, et ta oli palestiinlane ning kui ta sai teada, et uks tudruk meie seltskonnast on boliiviast lubas ta koigile teha suuri allahindlusi, sest boliivia president ajas hiljuti koik iisreali diplomaadid riigist valja.

uldse on damaskuses paris palju pogenikke nii palestiinast kui iraagist – viimasest pidi linna umbruses elama pea 2 000 000 inimest. naiteks, uks ohtu, kui olime ulikooli inimestega uhel no maja peol, mis oli tegelikult lihtsalt pikk seismine uhe maja sisehoovis raakisin pikemalt juttu uhe iraagist parit filosoofia professoriga, kes oli damaskusesse tulnud inglise keelt oppima, vaidetavalt ning seal oli veel paris mitu iraaklast.

aga laane inimesed paistavad siin tanavapildis kaugelt silma. just nuud kui tulin internetti pidasid mind uhel ristmikul kinni kaks politseinikku, kes askeldasid midagi uhe taksos korvalistuva reisija akna all. naitasin mulle mingit internetist valja prinditud lennupiletid ning tahtsid teada, mis see on. paris huvitav jutuajamine oli iseenesest kate ja jalgadega mudugi. aga politseinikud siin on tiba hirmuaratavamad kui eestis, sest koigi (valja arvatud nendel kes liiklust juhiad) on kalashnikovi automaadid olal. samamoodi on mehel, kes kontrollib ulikooli peavarava juures opilaspileteid oma ak, millega ta seisab napp pidevalt paastikul – pigem jatab ebaturvalise mulje, aga samas minul opilaspiletit ei ole ja kuna ma naen piisavalt laanelik valja laseb ta mind alati ilusti sisse. nii et ma ei saa ta olemasolu mottest tapselt aru.

aga laanelikkus ei pruugi alati ka hea olla, sest uhel mu kursuse kaaslasel, kes on parit inglismaalt ja kellel on uhes korvas korvarongas on juhtund tiba hirmuaratavaid asju. laks ta ukskord mingisse poodi, et midagi soogipoolest osta  ning poes olnud vanamees oli pusti tousnud sobralikult ta katt surunud (mis iseenesest on suhteliselt tavaline)  ning sama sobralikult teda korvarongale suudelnud. korvarongad on siin vahemalt uldiselt vaga naiselik ning pidem homoseksuaalsete kalduvustega inimesed kannavad neid.

igatahes lahevad minu onnitlused veerpalule, kes nagu ma kuulsin oli taas maailmameistritiitli vaariliselt suusanud, ma ei saa juba teises kohvikus jarjest uhelegi eesti saidile ligi (loodan, et suuria valitsus nalja ei tee), nii et ma detaile ei tea ja ei saa oma meili ka praegu vaadata, kuid ilusat talveilma koigile …

elust

makolisin vahepeal hotellist valja ja sain endale korteri koos 4 inglase ja uhe tsaadist parit araabia keele opetajaga. esmamulje on vahemalt hea, inimesed tunduvad hasti toredad ja saab ka arukat juttu ajada. kaks inglast on mingit pakistani paritolu ning koos tshaadlasega taitsa moslemi uksu ning tulid siia vaid araabia keelt oppima ja hharjutama. korter ise on suur ning mul on omaette tuba, kuid paar viga siiski on. esiteks on rodult ilusti naha paar maja eemal asuv mosee ja iseenesest taitsa kena vaatepilt, kuid viis korda paevas (esimene kord on praegu kuskil kella viie paiku hommikul) kostab sealt vaga valjusti kutse palvele, mis tiba hairib, kuna kestab ka mingi 5 minutid. teiseks on oositi kulm – ullatav aga tosi, sest sellist asja nagu maja sisene kute siin ei eksisteeri ja kui oositi tmperatuur alla 10 kraadi langeb siis parajalt ebamugav magada. ning kolmandaks on dushi all kaimine raske, sest boiler tuleb sisse lulitada pool tundi enne kui sooja vett hakkab saama ning survet ei ole olemasgi, aga muidu on tore, asub ulikoolist umbes 40 min kondimise voi 15 bussisoidu kaugusel.

viimane nadal moodus enamasti keelt oppides ja mida rohkem asjasse suveneda seda raskem see tundub. ma ennist mainisin, et neil on 28 tahte tahestikus, mis oleks justkui hea, sest eestis on neid rohkem, kuid 28 st ainult kolm on taishaalikud, a, u ja i. see tahendab, et kaashaalikuid on siukseid mida ei saa praegu ka parima tahtmise juures valja haaldada. naiteks on neil kolm erinevad haalikut, mida meil saaks kokku votta h tahena, samuti kaks erinevat a ja r tahte ning viis erinevat t ja d derivatsiooni, nii et paras hullumaja. aga loodame, et tuleb.

naljapaeva ohtul kaisime koos kursuse kaaslastega valjas, mis oli paris tore kogemus, meid oli oma 10 inimest, ning leidsime kristlaste linnaosast ka uhe baari kus korralikult ka olut sai. hind oli 100 koahlikku poole liitri eest, mis on oma 20-25 krooni, nii et mitte vaga odav aga ka mitte hullumeelselt kallis. samuti kaisime uhe oosklubis, mida, nagu valja tuleb siin ikkagi eksisteerib, kuid see oli pigem kehva elamus, sest inimesi ei olnud vaga palju ning muusika oli ikka uskumatult kehva – araabia popp ja euroopa trana, oleks arvatavasti pigem vahele jatnud. samas nagin see ohtu ka esimest alkoholi poodi – rogerile vastades maksis 0.3 pudel viina 120 kohalikku ehk ligikaudu 30 krooni – aga ma ei tea veel kuidas see maitseb, plastpudel just head muljet ei jatnud, kuid vastavalt traditsioonidele oli etikett puhtas vene keeles.

mis puutub tudrukutesse, mida kommentaaridest uuritud on, siis on nagu ikka, tanaval ikka aeg ajalt on mida vaadata, kuid uldmulje on, et jutule on nendega pea voimatu saada, sestneid saadavad alati kaks poisssobrad voi vennad ning neljapaeva ohtul baaris ja klubis olid ka eelkoige laane tudengid, keda siis paistab paris palju olevat – voi siis ma olen neist enamusi juba nainud.

kohalikud on siin muidu hasti sobralikud ning naiteks poodi astudes proovivad enamasti ka juttu alustada, kuni saavad aru, et ma araabia keelt ei moista. aga tanaval jalutades, kull mingeid probleeme ei ole ning paris kepiga kohalikke eemale ka ei pea peletama.

ja uks naljakas lugu ka loppu – kaisin eile turul endale suua ostmas ning tahtsin ka maitseaineid seotada. muidu oli koik hasti, kuid ma ei suutnud muujale selgeks teha, et ma tahan vaid kahte kuuslaukku, kun traditsiooniliselt ostetakse siin koike kilode kaupa, nii et nuud on mul koogiriiulis kilekotitais kuuslauku, mille tarbimiseks kuluks mul arvatavasti umbes 2 aastat.

esimene koolipaev

nagu nimigi utleb, oli mul tana esimene koolipaev damascuse ulikoolis araabia keelt oppides. hakkab veel nalja saama – 4 tunniga suutis vaga lobus ja uskumatult energiline opetaja meile selgeks teha, kuidas kirjutada viis tahte araabia tahestiku 28st ja kuidas end natukenegi tutvustada. uhesonaga piisavalt keeruline, et jargmise mone kuu jooksul nalja saaks. ja muide, eusiin kasutatakse  on vahegi sarnased vaid 1 ja 9 ning parajalt segadust tekitab asjaolu, et 0 tahendab tegelikult 5. ehk mul on taskus mundid, millel on vaartusena margitud  0.

aga iseenesest on kool tore, kuna on vahemalt kellega suhelda – inimesed on enam-vahem ule kogu maailma austraaliast, boliiviast, jaapanist, indiast jne. huvitav, et palju on vanemaid ja mitte selles mottes, et minust vanemaid vaid nagu uks ameeriklane, kellega tuttavaks sain ja kellel on 4 last, kellest vanim oli vist 23 ja vahemalt valimuse jargi tundub selliseid veel olevat, aga on ka minu vanuseid, onneks.

paar viimast paeva olen aktiivselt mooda damascust ringi kondinud, see on aga uskumatult vasitav tegevus. mitte ainult selleparast, et on pigem palav (tavaliselt on siin kuskil 15-20 kraadi vahel, pluss paike, mis on uskumatult teravalt kuum – ja paljud kohalikud kaivad kampsunite, jopede ja kinnastega, tana aga tibutas isegi natuke) vaid harjumatu on see, et sa pead pidevalt motlema liikluse peale. erinevalt tallinast ja raakimata tartst, kus votad sihtmargi ja lulitad autopiloodi sisse peab siin pidevalt oma jargmise sammu peale motlema – inimesi on esiteks lihtsalt palju, nagu toesti palju ja teiseks see igavene autode jama. viimase paari paevaga olen aru saanud, et punane on tuli autode jaoks vaid siis, kui inimesi parasjagu teel ei ole (seega viimase minuti jooks ule tanava voib loppeda pigem kurvalt) ning punase tule alt parempoore on lubatud, mis iseenesest ei olegi midagi nii ebatavalist, naiteks ameerikas on ka nii, minu teada, kuid keeruliseks teeb asjaolu fakt, et autojuhtidel on alati eesoigus ning parempoore voib toimuda ukskoik millisest reast ja muidugi ilma suunatuleta.

tana soitsin kooli, mis on ligikaudu tunnise jalutuskaigu kaugusel hotellist, bussiga, mis on omaette kogemus. sest bussi peatusi on suhteliselt vahe, selle eest aga voib moodamineva bussi iga kell lihtsalt kaeviipega kinni pidada ja kui soov maha minna siis luhtsalt proovida oelda voi naidata, et tahad maha minna. bussid ise aga on vanad suzuki minivannid, mis on lihtsalt paksult istmeid tais topitud, minu jalad ei mahtunud ka parima tahtmise juures istmete vahele ara ja pea oli ilusti laes kinni, mis oli eriti ebamugav, kuna vedrustust neil asjadel ei ole olemski. Pilet aga maksis 2.5 krooni.

toidupoolest on siin elu hea. ma ei saa oelda, et sook oleks uskumatult maitsev, ta on vaieldamutult hea, eriti see  valge leib mida pakutakse ning muidugi liha, kuigi alati ei pruugi teada, mis liha sa parasjagu sood – veise, lamba, kaameli voi millegi sellise mida sa ei tahagi teada. laanelikud hugeeni noudeid siin pigem ei jargita – suits ees ning paljaste katega liha, tomateid, kurke ja friikartulaid (jap friikartulaid) saia sisse keerav mees on pigem tavaparane vaatepilt. aga kannatamatut ja pidevat WC vahet jooksmist ei ole ka veel ette tulnud. samas on koik varske. ma ei ole veel suutnud leida uhtegi supermarketi tuupi poodi, vaid koik on vaiksed tanavaaarsed majade almistest korrstest valja ulatuvad putkakesed, kus siis vastavalt vajadusele keerleb suur kebabi kamakas, pistetakse jarjest lahtise leegiga polevasse ahju tainaviilakaid voi pressitakse sulle seal samas klaas varsket mahla – vastavalt soovidele.

alkoholi ma leidnud ma veel ei ole, ei uheski poes ega ka restoranides mitte, on vaid alko vaba olut, aga ma ei ole veel otsima ka hakanud.

igatahes nuud kodutoid tegema – ei maletagi kuna viimati pidi hommikul kella 9 kooli minema ja seal vell kontrollitakse, kas harjutused on ilusti tehtud… oma kaks aastat tagasi oli viimati nii

Tere, tere

Kuna s[[ria valitsus on arvatavasti blogspot.com lehekulje blokeerinud ei jaa muul muud ule kui teha seda wordpress.com kaudu, mis mingil pohjusel blokeeritud ei ole

igatahes olen ilusti suuriasse kohale joudnud ning esimesed paarr paeva on ilusti mooda veedetud

suuria on vahva, vahemalt siiamaani

inimesed, kes mind siin aitavad on igati lahked ja abivalmid ning praeguseks htkeks onlen end ilusti ulikooli registreerunud ning ootan puhapaeva, kui algavad esimesed tunnid / reede ja laupaev on siin nadalavahetus ja HIVi mul ei olnud, veretest oli uks osa ulikooli sisseastumis noudest.

teisi naljakaid juhuseid on veel olnud. Lennujaamas viisat saades vaadati mu passi oige imeliku pilguga ning mindi umbes kumneks minutiks kuhugi tahatuppa, ja kui avastati et eesti vist ikkagi on riik toodi pass tagasi ja sain ilusti viisa katte. viisa eestlastele maksab muidu 12 dollarit, uks soomlane, keda lennukis kohtasin pidi aga 28 dollarit maksma. ei tea millest selline vahe. aga igatahes oli mul lennujaamas keegi ka vastas – aga mitte uks vaid kaks autot. uks oli mu vastuvotvast organisatsioonist, kes pidigi seal olema, kuid teine tuli hotellist, mille ma olin ise kinni pannud ning meili teel spetsiifiliselt oelnud, et ma ei vaja autot lennujaama vastu. igatahes ei tekkinud mul probleeme hotelli joudmisega, votsin hotelli takso ning Arabeskile (selle organisatsiooni nimi) sai peale vota uhe latlase, kes sama lennukiga tuli ning samuti siin oppima asub.

hotelli joudsin kuskil pool 5 hommikul ning kell kumme hommikul laksime ulikooli ning hakkasime end registreerima. uks koige hullemaid asju, mida ma siin olen kogenud on kohalik liiklus – kuigi tundub, et see on moneti organiseeritud kaos on see ikkagi piisavalt hirmutav. maha joonistatud read on vaid moe parast ja korvuti soidab nii palju autosi kui mahub, suunatuli on selleks, et auto oosel ilusam valja naeks ning pooret tehes voi rida vahetades tuleb lihtsalt poorata kellegile ette ning loota, et ta sisse ei soida. ka jalakaijana on asi huvitav – tuleb olla julge aga mitte loll nagu mulle oeldi, valgusfoorid kull on ning neid isegi austatakse, kuid neid on vahe ja kui sul on vaja kuskil mujal uletee minna siis tuleb lihtsalt astuda ja loota et sind alla ei aeta. kogu liiklus kaib muidugi pideva signaalitsemise ajal.

inimesed ise on aga vaga lahked ja sobralikud, ning enamus naevad taitsa eurooplaste moodi valja, seda muidugi riietuse jargi. mehed on teksades, pusades ja pintsakutes, naised enamasti samamoodi, kuid ma utleks umbes pooltel on ka ratik peas ja vaike osa kaib traditsioonilistes ja nagu taiesti katvates riietes.

damascusega ma suurt tutvda ei ole joudnud, eile uleeile tehti kull vaike ekskursioon, nagin ara umayyadi moshee, mis peaks olema araabia maailma puhaduselt 3 voi 4 paik, ning kuhu on maetud naiteks kuulus kuningas Saladin, prohvet Yahe, keda kristl;ik maailm tunneb pigem kui ristija Johannest, ning Husseini pea, kes oli Mohammedi lapselapse Ali(kelle surmast sai alguse shiitide liikumine) poeg.  Saladin kamber oli suhteliselt tagasihotdlik ning asus mosheest valjaspool – ullatas mind tegelikult, et mees, kes on araabia maailma arvatavasti tuntuim ilmalik riigitegelene on maetud suhteliselt vaikesesse kivikambrisse, mida ilustasid vaid moned read koraanist. Yahe oli aga maetud otse moshee keskele suursugusesse krupti. ehitis ise oli hiiglaslikult suur ning vaga vaga ilus – ullatav, mida osati juba 8 saj alguses teha. linn ise ei ole arhitektuuriliselt suurt midagi utlev, tihedalt ehitatud poolkorged kivist majad, mis vahelduvad kaosega, mida siin nimetatakse liikluseks.huvitav, et autodest on vahemalt pooled taksod, mis on moneti loogiline, sest oma autoga julgeks vaevalt siin liigelda, voi seda kuhugi parkida, sest parkimine kaib siin nii tihedalt, et olen nainud paris palju autosid, mis on ikka taiesti ametlikult kinni parkitud. ja samas on taksosoit maru odav – ulikooli asju ajades soitsime ainult taksoga ning keskmine 10 minutline soit laks maksma umbes 5 krooni.

uks huvitav asi on veel presidendi austamine. kohalik president peaks olema keegi bashitr al-assad ning tema pilte on koik kohad tais. ja mitte ainult valitsuse asutused voi poed vaid ka naiteks autode aknad. mulle jaab paratamatule mulje, et see mees kohalikele taitsa meeldib (hoolimata sellest, et ta ei lase inimesi blogspotti, youtube voi cnni) ja seda ka uliopilaste seas, kes peaksid alati olema diktaatorite vastu. ulilkooli territtoriumil oli pea igal teisel autol tema pilt.

hindadest ka natuke – need on pigem odavad. moned naited purk coca colat 4 krooni, pudel vett 3 krooni, korralik praad restoranis 20 krooni, uks lapik leib, mida siin palju suuakse 2 krooni jne.

igatahes ma praeguseks lopetan… jargmise korrani siis